Siim Orav kirjutab, millised avastused võivad ees oodata Suure väina püsiühenduse uuringutel ja miks investeering teadmisse pole kunagi raha raiskamine.
Selge vastus, mil viisil saab edaspidi toimuma ühendus Muhumaa ja mandri vahel, saabub 2026. aastal. Et olla veendunud, milline ühenduse lahendus on parim, tuleb hinnata nii eksisteerivaid kui ka uusi tehnoloogilisi võimalusi ning tuua kokku keskkonnaalased, sotsiaalsed ja majanduslikud mõjud.
Kõik see eeldab põhjalikku eeltööd, raha ning teaduslikku ekspertsust. Just selle viimasega kaasneb tegelikult palju laiem kasu, kui vaid pelk teadmine, kas ühendus saab toimuma üle silla, läbi tunneli või jätkuva parvlaevaliikluse abil.
Linnud
Eestis on üsna vähe nii pikalt väldanud avalikke projekte, kui seda on Suure väina püsiühendus. Teemaga on minevikus tegeletud, kuid konkreetseid vastuseid ei ole saadud. Nüüd on riik võtnud selge ambitsiooni lahendada püsiühenduse küsimus lõplikult. Milleks on seejuures vaja läbi viia kalleid uuringuid? Millist kasu see meile toob?
Keskkonnateadlikul tehnoloogiaajastul võib tunduda kummaline, et me ei tunne omaenda merepõhja või hindame lindude lennukoridoride kõrgust üsna üldistes parameetrites. Kui hakkame planeerima konkreetseid projekte, mis kätkevad endas rangeid nõudmisi ehitise kõrguse, sügavuse või materjalide osas, ootab ees just reaalne teadustöö täpsete andmete ja olukorra välja selgitamiseks ning see nõuab riiklikke investeeringud.
Näiteks puutub püsiühenduse teema suuresti ornitoloogiasse. Hetkel teame, kui paljudele lindudele on Suur väin oluliseks lennukoridoriks. Seoses sellega on vaja ka teada, kui kõrge saab olla potentsiaalse vantsilla tugisüsteem või milline trass silla jaoks oleks kõige vähem linde häirivam.
Arvestades, et otsuseid tuleb langetada muutuva kliima ja liikide ümberpaiknemiste ajastul, käivitatakse 2022. aastal mitmeaastane uuring, mis määratleb läbi väina liikuvad linnuliigid, nende liikumismustrid, lennukõrgused jt vajalikud näitajad.
Merepõhi
Üks põnevamaid teemasid on aga seni kaardistamata merepõhi. Kindlasti on nii mõndagi avastada Suure väina veealuse geoloogia, aga ka arheoloogia kohta. Kes teab, mida põnevat viikingite ja saarlaste madistamisest väina põhja on setitatud.
Kui muinaskangelaste vara ja veealused aarded ka leidmata jäävad, selgub siiski vajalik ja väärtuslik teave vee-elustiku kohta. Praegu me ei tunne oma merepõhja piisavalt hästi. Näiteks, kui Soome on juba kümme aastat enda merepõhja põhjalikult uurinud, siis Eestis oleme seni oma veealuse elu kohta andmeid saanud vaid tänu üksikutele projektidele ja nende raames tehtud uuringutele.
Viies läbi püsiühenduseks vajalikke uuringuid ja otsides vastuseid põhiküsimustele, täiendame oma teadusandmeid ning lisame indu teaduslikule ambitsioonile.
Mõistagi on uuringute tegemine mahukas töö, kuid võimalikud avastused ning uued andmed rikastavad lõpuks keskkonnaalast jm teadmist kogu Euroopa mastaabis. Olgu selleks ümber joonistatud lindude kevadrände kaart või värvikam teadmine Põhja-Euroopa kultuuriloost, vaja on vaid avatud meelt, et näha, kust on tuldud ning kuhu teel ollakse.
Kõik Suure väina püsiühenduse jaoks vajalikud uuringud selguvad juba paari kuu pärast. Praegu on lõplik nimekiri koostamisel, mis juba iseenesest on oluline samm ja suur ettevõtmine. Vajalike uuringute läbiviimine on arvestav tulevikuinvesteering, mis toob teadusesse sisendit aastakümneteks. Lõikame sellelt profiiti üheskoos, olgu siis üle või läbi Suure väina sõites või panustades merekeskkonna paremasse seisundisse.
Allikas: ERR
