Niidukoosluste kadumise tõttu ohustatud taimepopulatsioonid säilitavad elujõulisuse vaid juhul, kui on piisavalt arvukad, viitab rahvateaduse kampaania käigus enam kui 155 000 nurmenuku kohta kogutud andmed.
Hoolimata eriolukorrast oli osavõtt Tartu Ülikooli (TÜ) teadlaste ja Eestimaa Looduse Fondi (ELF) koostöös korraldatud nurmenukuvaatlusest 2020. aasta kevadel väga aktiivne. Kui eestimaalased said nurmenukke uurida juba teist aastat järjest, siis lätlased osalesid vaatlustes sellel aastal esimest korda.
Enam kui 1300 vaatluskohast kogutud andmed rohkem kui 155 000 nurmenuku õie tüübi kohta kinnitasid eelmisel aastal läbiviidud kampaania põhitulemust: S-tüüpi õitega nurmenukke leiti Eestis rohkem kui L-tüüpi õitega isendeid.
Looduslik kindlustuspoliis
Kui ligi viis aastat tagasi TÜ ökoloogia ja maateaduste instituudis kasvukohtade kadumise ja killustumise tõttu ohustatud niiduliikide geneetilist mitmekesisust uurida otsustasime, ei osanud me sugugi aimata, et tookordne valik hariliku nurmenuku kui mudelliigi kasuks meid nii põnevatele uurimisradadele viib.
Algselt meie uurimisaladel, Lääne-, Saare- ning Muhumaa loopealsetel läbiviidud väike lisauuring nurmenukkude erikaelsuse kohta on kasvanud omaette uurimissuunaks. Mõistes, kuidas maastikumuutused seda huvitavat nurmenukkudele iseloomulikku paljunemistunnust mõjutavad, loodame saada paremat aimu ka niiduliikide käekäigu kohta laiemalt.
Mõte ulatuslikumast hariliku nurmenuku erikaelsuse uuringust tekkis siis, kui nägime, et Saaremaa loopealsetel kasvavate hariliku nurmenuku populatsioonide geneetiline mitmekesisus sõltub väga tugevalt erikaelsust iseloomustavate S- ja L-tüüpi õite osakaalust vaatluskohas. Mida ebavõrdsemalt ühte või teist tüüpi õied esindatud olid, seda madalam oli selle populatsiooni geneetiline mitmekesisus.
Geneetiline mitmekesisus on aga omamoodi kindlustuspoliis, mis võimaldab taimedel paremini toime tulla muutuvate keskkonnatingimustega. Seega peegeldab erinevat tüüpi nurmenukuõite osakaal meie populatsioonigeneetilises uuringus otsekui populatsioonide "tervist".
Eelduste kohaselt peaks erinevate õietüüpidega isendeid olema nurmenuku leiukohtades enam-vähem pooleks. Selline võrdne osakaal tagab hariliku nurmenuku jaoks optimaalse partnerite arvu: nurmenuku paljunemine on reeglina edukas vaid siis, kui S-tüüpi õitelt pärit õietolm satub L-tüüpi õitega isendile ning vastupidi. Olulised nihked selles tasakaalus võivad viidata häiretele taimepopulatsioonide funktsionaalses toimimises, nt puudulikule tolmeldamisele või elupaikade kao poolt tingitud nurmenukkude arvukuse langusele.
Soovisime üle-eestilise andmestiku abil hinnata, kas erikaelsuse mustrid aitavad osutada võimalikule pikemaajalisemale mõjule, mida võib avaldada traditsiooniliste niidukoosluste kadumine harilikule nurmenukule, aga kaudselt ka teistele putuktolmlevatele niidutaimedele. Nii saigi koostöös ELF-iga ellu kutsutud rahvateadusekampaania "Eesti otsib nurmenukke", mis 2020. aasta kevadel toimus teist korda.
Erinevalt Lätist leiti Eestis rohkem S-tüüpi nurmenukke
Varasemad Kesk- ja Lääne-Euroopas läbiviidud uuringud on näidanud, et niidukoosluste kadumine ja killustumine võib tõepoolest kaasa tuua nihkeid nurmenuku õietüüpide tasakaalus. Kuid isegi kui ühes või teises uurimispopulatsioonis esines õietüüpe ebavõrdselt, siis reeglina süsteemsemat kõrvalekallet ühe konkreetse õietüübi kasuks senistes teadustöödes pole leitud.
2019. aasta nurmenukukampaania näitas üllatuslikult, et S-tüüpi õitega nurmenukke leiti Eestis rohkem kui L-tüüpi õitega isendeid. Et tegemist pole ajas kiirelt muutuva mustriga, osutavad 2020. aasta esialgsed tulemused. Sellelgi aastal leidsid vaatlejad rohkem S-tüüpi õitega nurmenukke, mida oli andmestikus umbes 12 protsenti rohkem kui L-tüüpi õitega isendeid.
Pärast 2019. aasta tulemusi oletasime, et L-tüüpi isenditel võib kasvukohtade killustumisel veidi kehvemini minna geneetilise vaesumise tõttu. Tulenevalt osalisest tüübisisese viljastumise võimest võib L-tüüpi nurmenukke iseloomustada kõrgem inbriiding. See kahandab omakorda nende ellujäämise tõenäosust võrreldes S-tüüpi nurmenukkudega, millel tüübisisene viljastumine praktiliselt puudub.
TÜ maastike elurikkuse töörühmas valmis hiljuti magistritöö, milles võrreldi Saare- ja Muhumaa loopealsetelt kogutud S- ja L-tüüpi nurmenukkude geneetilist mitmekesisust. Selle töö tulemused aga olulist erinevust S- ja L-tüüpi nurmenukkude vahel ei näidanud. Siiski ei saa täielikult välistada, et muutusi S- ja L-tüüpi isendite geneetilises mitmekesisuses pole toimunud mujal Eestis, kus nurmenukuasurkonnad on rohkem killustunud.
Tänavu said pilootuuringu raames paari nädala jooksul vaatlustes osaleda ka lätlased. Huvitaval kombel on Läti andmestikus enam-vähem võrdselt esindatud nii S- kui L-tüüpi õitega nurmenukud. Kuigi lätlased maikuu viimastel nädalavahetustel vaatluste arvuga eestlasi isegi edestasid, pole vaatluste koguarv siiski veel piisav, et teha põhjalikumaid järeldusi Läti nurmenukkude kohta. Loodetavasti toovad edaspidised vaatlused rohkem selgust.
Õietüüpide osakaal sõltub ka hariliku nurmenuku arvukusest
2019. aastal oli vaatlejate peamine ülesanne piiluda 100 nurmenuku õie sisse ning määrata õietüüp. Sellel aastal said osalejad täita veel ühe lisaülesande. Kellel jagus jaksu pärast põhiülesande täitmist, see sai kolme palli skaalal hinnata vaatluskohas ka nurmenuku arvukust.
Väiksema isendite arvukusega populatsioonid on üldjuhul tundlikumad ja väljasuremisaltimad kui suuremad asurkonnad. Kahanenud arvukus toob sageli kaasa ahtama genofondi ning vähendab selle kaudu populatsiooni võimalusi vastata erinevatele keskkonnamuutustele.
Tänavu tehtud uuring näitab, et lisaks eelpool mainitud ohule peab harilik nurmenukk väikestes ja killustunud populatsioonides toime tulema ka ahtama paljunemiseks sobivate partnerite osakaaluga: väiksemates populatsioonides kippus nurmenuku õietüüpide osakaal võrdsest rohkem kõrvale kalduma.
Evolutsiooni käigus on erikaelsus kujunenud tõenäoliselt iseviljastumise vältimiseks. Võõrtolmlemist tulenev kõrgem geneetiline elurikkus peaks tagama pikemas plaanis edukama püsimajäämise. Sobivate kasvukohtade kiire kadumise ja arvukuse kahanemise korral võib aga see paljunemistunnus liigi elujõulisuse kahanemisele hoopis hoogu juurde.
Kui ajas veelgi ette rutata ja veidi spekuleerida, siis keerukates oludes püsimajäämiseks võib loodusliku valiku survel paljunemisvõimalusi kahandav erikaelsus kaduda. Eelise saab võime ilma parteri abita viljastuda. On veel vara öelda, kas nurmenukku ohustab meie maastikel just see saatus. Ilminguid võimalikust erikaelsuse kadumisest hariliku nurmenuku sõsarliigi varretu priimula killustunud populatsioonides on aga Belgia teadlased juba täheldanud.
Niidukoosluste kadumisel muutub üha päevakajalisemaks küsimus, kas teeservad ja teised sarnased kasvukohad saavad niitude kadumise mõju niidutaimede jaoks pelgupaika pakkudes pehmendada. Esmaste kokkuvõtete kohaselt pärineb pea kolmandik tänavustest nurmenukuvaatlustest teeservadest või teeserva vahetust lähedusest.
Niisiis võivad teeservad sobivate keskkonnatingimuste korral tõesti pakkuda alternatiivset kasvukohta vähemalt mõnedele niiduliikidele. Milline on aga selliste servapopulatsioonide suurus ja õietüüpide osakaal, näitab edasine andmete analüüs.
S- ja L-tüüpi õitega isendite osakaal on väiksema arvukusega nurmenuku leiukohtades sagedamini ebavõrdne, mis muudab sellised asurkonnad tundlikumaks geneetilise mitmekesisuse kao suhtes. Joonisel on erineva suurusega populatsioonides kirjeldatud õietüüpide osakaalu hälbimine: mida kõrgem on väärtus, seda suurem on õietüüpide osakaalu kõrvalekalle eeldatavast võrdsest osakaalust (tärn tähistab keskmist väärtust ning 'vuntsid' standardviga).
Nurmenukke saab vaadelda ka edaspidi
Tundub, et Eesti vaatlejatel on nurmenuku õietüübi vaatlemisel tekkinud juba üksjagu vilumust. Tore on näha, et ligi 70 tänavuse vaatluse puhul on tegu kordusvaatlusega. Sellised vaatlused aitavad hinnata ka õietüüpide osakaalu muutusi ajas. Kuna Läti pilootuuring andis teistsuguseid tulemusi kui Eesti uuring, plaanime järgmisel aastal nurmenukuvaatlustesse kaasata rohkem lätimaalasi ning miks mitte ka teisi naaberriike.
Kesk- ja Lääne-Euroopas leidub traditsioonilisi niidukooslusi veelgi vähem kui Eestis. Vaatlused selles piirkonnas aitaks selgitada, kas uudsed leiud selle huvitava paljunemistunnuse, erikaelsuse mustrites on põhjustatud maastikumuutuste poolt või tuleb põhjuseid otsida mujalt.
Rööbiti kampaaniate raames laekuvate andmete analüüsiga jätkame ka geneetiliste uuringutega, et hinnata, mil määral peegeldab õietüüpide osakaal geneetilist mitmekesisust ja pikaajalisemat elujõulisust.
Suur tänu kõigile vaatlejatele, kes väärtuslikku vaatlusinfot on aidanud koguda ning selle kaudu palju avastamisrõõmu ja lisateadmisi on pakkunud.
Allikas: ERR
