Viimasest tehnikaülikooli paleoökoloogide uurimusest selgub, et allikasoode kõrge bioloogilise mitmekesisuse võti peitub nende aastatuhandete pikkuses stabiilses ajaloos. Seal siiani säilinud liigirikkus on siiski kahjuks vastuolus meie ülejäänud keskkonna globaalsest maakasutuse intensiivistumisest põhjustatud liigirikkuse kahanemise trendiga.
Sood ja rabad on paleoökoloogidele hinnalised uurimisplatvormid, sest turbapinnases on aastatuhandeid säilinud endisaegsete organismide jäänused.
Eesti teadlaste uurimused soodest ja rabadest muudab eriti väärtuslikuks asjaolu, et suures osas Euroopast on nad kiire tööstus- ja põllumajandusarengu tõttu hävinenud või hävinemas.
Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi kvaternaarigeoloogia osakonna teadusrühm on vanemteaduri Triin Reitalu ja doktorandi Ansis Blausi eestvedamisel uurinud ühte Eesti vanimat, Saaremaal Viidumäe looduskaitsealal asuvat Kanna allikasood.
Allikasood katavad vaid 0,02 protsenti Eesti pindalast, samas on nende taimestik unikaalne: allikasoodes kasvavad paljud orhideed, saaremaa robirohi, pääsusilm ja paljud teised taimeharuldused. Umbes 60 protsenti allikasoodest on ka looduskaitse all.
"Allikasoo on selline harvaesinev sooliik, kus vesi on tänu survelisele põhjaveele pidevas liikumises. Kanna allikasoo paikneb Saaremaa kõrgustiku nõlva all ja läbi lubjarikka moreeni nõlvalt alla valguv vesi muudab soo keskkonna ainulaadseks," selgitas Triin Reitalu. Selline lubjarikas soopinnas loob eeldused mitmekesisele taimestikule.
