Mitmed saarlased teatavasti ei taha või isegi ei suuda hääldada Õ-tähte. See pole aga tingimata puudus, vaid kultuurilis-lingvistiline eripära ning identiteedi osa, mis vajab kaitsmist ja tähistamist. Keele- ja kultuurientusiastid on Õ-tähe teemal aga nüüd maanteeametiga raksu läinud.
Aasta tagasi, 18. mail avati Saaremaal Roheliste rattaretke kahe tuhande osaleja kaasaelamisel liiklusmärk, mis tähistab mandri poolt tulija jaoks Ida-Saaremaal Õ-tähe lõppu ja teisipidi Kuressaarest mandri poole liikujale Õ-tähe algust. Emakeele aastal on see omamoodi kummardus saarlaste kõnepruugis nii omasele Ö-tähele. Kaks päeva hiljem kruviti aga maanteeameti korraldusel märgid maha ja täna seisavad plekist tahvlid nukralt Saaremaa valla Orissaare teeninduspunkti trepikojas.
"Minu arust ütleb see seda, et inimeste usaldus riigi vastu, nii väikeses asjas, sai ikkagi tsipa kannatada, et see on selline võõrandumise nähtus," ütles roheliste rattaretkede korraldaja Helen Arusoo "Pealtnägijale".
Kes meist ei teaks, et praegu koroonakriisis võitlevad saarlased ütlevad mõõga asemel möök ja õlu asemel ölu. See keeleline eripära, et nende suus Õ ja Ö ühesugused, on saarerahva üks identiteedi tunnuseid, mille üle on nad ühelt poolt uhked, aga millest on ka teatavat pahandust tekkinud. Näiteks 2012. aastal tuuseldas tsirkuseärimees Lauri Viikna sotsiaalmeedias praegust Saaremaa vallavanemat, toonast olümpia spordikommentaatorit Madis Kallast justnimelt tema Ö-tähe eest.
"Ka mina olen saarlane, kes on üles kasvanud just selles piirkonnas, kus see mõju meie keelele on olnud oluliselt suurem jah. See tõesti on toonud ka siis teatud teatud poleemikat," rääkis Saaremaa vallavanem Madis Kallas.
Saarlaste Ö-tähte on pikalt uuritud
Ö-täht saarlastel pole aga mingi nali, vaid pikalt uuritud teema. 92 aastat tagasi kirjutas kohalik mees Theodor Kaljo isegi magistritöö. Uurimus oli pealtnäha lihtne – käis talust tallu ja küsitles saarlasi. Just Kaljo uurimusele tugineb geograafist keelehuviline Taavi Pae.
"Piltlikult öeldes ta küsis, et öelge õlu või õpetaja ja siis vaatas, et mis talle vastu öeldi. Ja ta tegi selle põhjal kaardi või tulemuse, et siit jookseb see piir. Ehk siis varasemalt oli küll teada, et mingi osa sellest saarlastest oskavad Õ-d ja muhulased ka oskavad ka Õ-d. Aga tema selgitas selle täpselt välja ja selgus, et on väike üleminekuala, aga põhimõtteliselt on piir maha märgitav," selgitas Pae.
Omamoodi täheteadlane Kaljo koostas pea sada aastat tagasi kaardi, kus märkis peale Õ Ö-ks muutumise ala. Näiteks president Arnold Rüütli ja ajakirjandusõppejõu Juhan Peegli jaoks oli Ö-tähe piir sisuliselt tagahoovis.
"Selle Õ-ga on selline trikk ka, et kui sa seda lapsena ära ei õpi kohe esimestel aastatel, siis hiljem on seda väga raske ära õppida. See on üks sihuke häälikupesade teooria, millega on ka ajakirja Nature jõutud. Et selles mõttes, et kui ajalooliselt me mõtlemegi, siis oli nii, et kui sa oma ema isa käest Õ-d ei kuulnud, siis hiljem on seda nagu väga raske ära õppida, sellepärast et sul pole seda häälikupesa ajus olemas," selgitas Pae.
Seda, et tegemist pole suvalise piiriga, näitab ka see, et seda on märgitud mitmes atlases ja selle tähistamist on korduvalt arutatud saare poliitikute seas.
"Tegu on ikkagi tõesti väga pikalt saarlasi kõnetanud teemaga, mida on arutatud omavalitsusjuhtidega, kui olid meil erinevad vallad, hiljem erinevates kogukondades. Teemad on olnud laual vahelduva eduga jah, minu jaoks rohkem kui seitse aastat," ütles Saaremaa vallavanem Madis Kallas.
Head lahendust oodati pikalt
Seni polnud aga head lahendust, kuniks eelmisel aastal võtsid saarlastega ühendust roheliste rattaretke korraldajad, kes koos Taavi Paega tegid ettepaneku Muhumaal ja Saaremaal ringi väntava kahe tuhande ratturiga retke kulminatsioonina avada liiklusmärk, mis tähistab Õ-tähe lõppu Saaremaale sõites Reina külas ja selle algust Saaremaalt lahkudes Põripõllul. Idee tundus seda parem, et oli emakeele aasta.
"Ö-piir on üks sihuke suur väärtus, et ma arvan, et see vajab väga palju tähelepanu, sellepärast et kultuuri jaoks on ka oluline kohaliku enesehinnang. Enesehinnang kujuneb tihti, mida teised sust arvavad ja meie peame andma signaali, et me peame nende keelest väga lugu," ütles roheliste rattaretkede korraldaja Helen Arusoo.
"Kuna ta oleks Eestis suhteliselt ainulaadne, siis ta võib tekitada teatud elevust, et seal inimesed võib-olla korra mõtiskleksid eesti keele ja Saaremaa murde peale," ütles Kallas.
Paar nädalat enne rattaretke saadeti ametlik taotlus riigiteel märkide eest vastutavale maanteeametile. Kuna kohaliku ametniku puhkuse tõttu võttis menetlus planeeritust kauem, siis tuli amet korraldajatele vastu ja andis suulise nõusoleku.
"Kokkulepe oli meil maanteeameti kohaliku inimesega, et kui seda jah-sõna vastavast komisjonist ei tule, siis meie kohustus on see maha võtta ja me aktsepteerime seda," rääkis Kallas.
Märgid jäid üles vaid kaheks päevaks
18.mail tõmmati pidulikult kate uuelt pruunilt märgilt, läbi käisid tuhanded ratturid, tehti pilte ja sellest räägiti uudistes. Paraku oli see vaid proloog bürokraatlikule juuksekarva poolitamisele –kaks päeva pärast pidulikku avamist tuli maanteeametist kiri pealkirjaga: "Keeldumine Õ-hääliku kasutamisest riigimaantee ääres".
"See oli keeldumine, sest et tegemist oli vale tähistusega. Me ütlesime, et sellise märgiga ei saa seda tähistada. Et palun, kui soovite tähistada, siis meie poolt on see täiesti okei, aga tähista millegi muuga," ütles maanteeameti teehoiu korraldamise osakonna juhataja Erkki Vaheoja.
"Minu jaoks oli ta ikkagi ebameeldiv, sest ma mõtlesin, et nii palju positiivset tagasisidet saanud asi ja tõesti, mis ei ole mingi minu arust nalja asi ja emakeele aastal, viidates meie sellise keelemurde erisustele. Ja siis selline tagasiside tuli, siis noh, ma olin väga üllatunud võib öelda," ütles geograafist keelehuviline Taavi Pae.
Märkide püstitamiseks saadeti uued taotlused
Maha kruvitud märgid konutavad tänaseni Orissaare teeninduskeskuse trepikojas. Pettunud Õ-entusiastid ei tahtnud leppida ja saatsid paari kuu pärast uue, veel põhjalikumalt põhistatud teooriaga taotluse, millele kirjutasid alla mitmed lugupeetud organisatsioonid alates emakeele seltsist ja geograafidest, lõpetades Saaremaa vallaga.
"Päris väärikad nimed olid, aga piisab ka ühest allkirjast loa taotlusele. See, kui seal on need kümme allkirja, ei tähenda, et oleks aktsepteeritav. Et kui ta on vastuolus seadusega, siis ei muuda seda fakti," jäi Vaheoja otsusele kindlaks.
Keeldudes soovitab maanteeamet püstitada märk eemale tee äärde reklaamtulbana või kasutada 500 meetri kaugusel olevat parklat, kuhu infotahvel panna.
"Sama hästi siis võiks nagu kõik turismiviidad koondada kuskile parklasse, et minge siis vaadake sealt neid asju," arvas Pae. Ta lisas, et siltide püstitamiskohtadest sõidavad läbi mitmed turismibussid, mis annaksid giididele hea võimaluse Saaremaad ka sellest küljest tutvustada.
On see saarele omane jonn või midagi muud, aga sama taotlus saadeti veel korra augusti lõpus – otseloomulikult järgnes ka sellele samasugune keeldumine, kusjuures nüüd löödi mingil põhjusel nurka tempel, et kirjavahetus on salastatud ehk asutusesiseseks kasutamiseks aastani 2094. Maanteeamet raiub, et nemad lähtuvad kehtestatud standarditest ja seadustest, mis ei lase sellist märki püstitada.
"Sooviti tähistada mõjuala. Mõjuala üldse on nagu keeruline tähistada, et neid piire tõmmata. Antud pruuni taustaga märgiga me tähistame muinsuskaitse objekte või turismiobjekte," ütles Vaheoja.
"Viis kilomeetrit eemal tuleb sarnane silt, kuhu on kirjutatud, et siit jooksis Piiskopi ja Orduriigi piir 13.–15. sajand – selles mõttes, et mingi piir, mitte midagi konkreetset tähistav. Seda ma võrdleks nagu üksüheselt sellega," ütles Pae.
Faktiliselt eksitavaid silte on Eestis mitmeid
Korduvalt bürokraatia masinavärgi vahele jäänud sõidavad nüüd mööda Eestit ja on koostanud omamoodi nimekirja tahvlitest, kus sarnaselt mõjuala tähistatud, millel mainitu on faktiliselt eksitav või jätab pehmelt öelda soovida vormistus.
"Näiteks, et Kiviõlis on Baltikumi kõrgeim tehismägi – see ei ole ju. Või siis Lõuna-Eestis – tükk aega ma ei saanud aru, et oli tekkinud viga: Theodor ja Anna Pettaide mälestuskivi. Tegelikult seal on ainsuse ja mitmuse viga – peab olema Teodor ja Anna Pettai," rääkis Pae. Vigu leiab aga veelgi.
"See ongi veider, et selle asemel, et tegeleda siis mõtlemisega või lahenduse leidmisega otsitakse teiste vigu ja üritatakse siis läbi selle suruda oma tahtmist peale," kommenteeris Vaheoja nimekirja. "Mingi hetk ju Eestis pandi üldse märke nii, nagu iga teeomanik ise heaks pidas. Täna on juba mingid põhimõtted moodustunud, et mida me kuidas tähistame. Need asjad ei ole väga võrreldavad," lisas ta.
Liiklusmärke on liiga palju
Maanteeamet toonitab, et Eestis on juba praegu liiga palju liiklusmärke ja kuskile tuleb piir tõmmata, seda enam, et see pole ainus ametnike kulme kergitama panev taotlus viimastel aastatel.
"Sooviti tähistada Eesti esimest tõkkepuud, mis juhtus olema kuskil Pärnumaal ja sooviti keset riigimaanteed siis paigaldada tõkkepuu, mis käiks üles-alla. Kahjuks selliseid asju me ka ei saa lubada," ütles Vaheoja. Ka ei ole ta kindel, kas kõiki asju üldse peaks tähistama.
"Ma saan aru, et saarlased tunnevad oma eripära Ö-ga. Aga mina, Lõuna-Eesti inimesena, tahaks väga teada, et Tallinnast sinna Lõuna-Eesti poole sõites, et kus siis lõpeb "selline" ja algab "sääne" või millal "sellest" saab "too". Aga kas see on oluline info teistele liiklejatele? Ma pigem kahtlen selles," lisas Vaheoja.
"Aga see on ju praegu norimine, kui võib-olla kohalikud tõesti tunnevad, et selle see ja too piir on nii oluline ja suudavad selle ära tõestada, nii et kogu selle paikkonna jõud on taga, siis tuleb ju panna," ütles roheliste rattaretkede korraldaja Helen Arusoo.
Riigiteede eest vastutav majandusminister Taavi Aas kinnitas Pealtnägijale, et tema meelest võiks selline märk siiski olla ja on lubanud maanteeametiga asja uuesti arutada.
Allikas: ERR
